Author Archive: Anna

Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud.

Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid.

Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.

“Ma ei suutnud ette kujutada, et mu lapsekehasse suletud hing siirdatakse sama keha grotesksesse teismelisse versiooni.”
“Aga see väike hädine tekipundar pakkus meile tröösti.”
“Me mõlemad teadsime, et meil oli vaid see hetk, ei midagi rohkemat.”
“Võib-olla ma olen kurb, sest tahan sind. Ma tunnen end ebamugavalt kedagi tahtes.”
“Häbi on alati kergem taluda, kui seda saab kellegagi jagada.”
“Nii hea on jätta endast jälg tühjale pinnale. Luua kaart oma teekonnast – ükskõik siis kui ajutisest.”
“Isegi viga on parem kui mitte midagi.”

Õhtuõpikutest on kujunemas juba traditsiooniline žanr. Nüüd jõuab lugejani „Füüsika õhtuõpik“ Jüri Liivi sulest. Mida lugeja sellest leiab? Õpikule kohaselt on kaetud kõik füüsika ainevallad. Ja nagu õhtusele ajale kohane, ei koorma autor lugejat liigselt valemite ja pikkade tuletuskäikudega, küll aga jagab põnevaid sissevaateid füüsika ajalukku ja sellega võimalikuks saanud arengutesse-leiutistesse. Värvikust lisavad tsitaadid esimesest eestikeelsest füüsikaõpikust aastast 1855.

Raamatut võiks soovitada ka neile, kellele koolist ehk füüsikast kõige meeldivamad mälestused ei jäänud. Kuigi autor hoiatab liigsete lootuste eest, julgustaksin kõiki potentsiaalseid lugejaid siiski riskima.

“Pildid läbi aja” viib lugejad kunstiajaloo-rännakule: koopaseintele joonistatud varajasest kunstist kuni tänapäeval arvuti ja telefonikaameraga loodud piltideni. Lastele suunatud raamatus, mis põhineb täiskasvanutele mõeldud samanimelisel menukil, tutvustatakse pildilugu tänapäeva tunnustatuima kunstniku David Hockney ja kunstist kirjutaja Martin Gayfordi vestluste kaudu, kus nad innustavalt lihtsalt ja selgelt arutlevad kunsti üle. Rose Blake’i illustratsioonid selgitavad mõlema autori juttu ja aitavad kunstiajaloo noorte lugejate jaoks ellu äratada.

Mida teha, kui kõige hirmutavamad legendid osutuvad ühtäkki elu ähvardavaks tõelisuseks? Kuidas käituda kohutavas olukorras, millest ei näi olevat ühtki väljapääsu? Just need küsimused peab endale esitama Alex, kelle veidrad minevikunägemused muutuvad ootamatult reaalseks, kui ta leiab end vangina neetud laevalt, mida juhib kardetud ja mõistatuslik nõidkapten. Kui Alex avastab laevalt ka vangistatud tüdruku, saab ta aru, et kaptenil on rohkem kui üks saladus, mille päevavalgele tulekut ta kardab.

„Nõidkapteni needus” on seiklusliku raamatutriloogia esimene osa.

Need väikesed ilusad tüdrukud Bett, June, Gigi on lugejale tuttavad Netflixi sarjast „Tiny Pretty Things“(2020). Nad õpivad Ameerika ühes elitaarsematest elitaarseimas balletikoolis. Ränk töö, raudne distsipliin, olelusvõitlus, konkurents … Kõik selle nimel, et lennelda kunagi laval, otsekui oleks su õrnad käed ja jalad tähtedest loodud.

„Siin on raske tipus olla. Veel raskem on olla suurepärane nii, et sulle sõbrad alles jääksid. Tüdrukute seas eriti. Poistele meeldib konkurents, see innustab meid. Sunnib meid rohkem vaeva nägema. Aga tüdrukud muudavad selle süngeks ja dramaatiliseks. Nad lasevad konkurentsil endale pähe hakata ja käituvad nagu peast segased.“

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. „Detektiiv Luuker Leebesurm 8: Surnud meeste viimane võitlus“ on kaheksas lugu Derek Landy põrgulikult põnevast noorteseeriast.

Möllab kaks sõda. Üks on sõda Pelgupaikade vahel – ustavuse ja reetmise ja viimaste, meeleheitlike vastupanude sõda. Teine on sõda Valküüria Kaini hinges. Kui ta kaotab, kerkib esile Darquesse.

Ja siis põleb kogu maailm.

Maarja on lõpetanud üheksanda klassi ja ees ootab suvine bussireis Riiga. Ent äkilise viperuse tõttu saab ontlikust Riia-reisist pöörane neljapäevane teekond mööda Eestit – seiklus, kus löövad kõrvaltegelastena kaasa paremad ja halvemad sõbrannad, rohkem ja vähem armunud koolivennad, üks veidi hull ja üks päris hull tädi, kujuteldavates sfäärides toimetavad luuletajad ning veel hulk omamoodi kujusid.

Nelja suvise päeva sündmuste taustaks on mitmekülgne pilt noorte inimeste kõhklustest ja eneseotsingutest ning omaaegse koolielu raskustest ja rõõmudest.

Kaks 17-aastast, noormees ja neiu, kes teineteist ei tunne, on otsustanud samalt sillalt alla hüpata – ja juhtumisi samal ajal. Aaron ja Tillie ei tunne teineteist, kuid nad mõlemad soovivad oma elu lõpetada. Nad saabuvad George Washingtoni sillale samal ajal, kavatsedes sealt alla hüpata. Aaron on gei, kes võitleb depressiooni ja üksindusega. Tillie ei tea ise ka, mis tal viga on – ta teab vaid seda, et ta pole kunagi piisavalt hea. Sillal võib minna nelja moodi:
– Aaron hüppab alla, aga Tillie mitte – Tillie hüppab alla, aga Aaron mitte – mõlemad hüppavad alla – kumbki ei hüppa alla.