Dr. Seuss. Horton kuuleb kessesid!
Kord kevadel džunglis, kus keskpäevalõõm
ja jahedas veesilmas suplusest rõõm,
vees sulistas elevant Horton, kui kõrv
tal tabas üht heli, mis habras ja õrn.
Nüüd üllatund elevant paigale jäi.
“On nali see mingi? Siin keegi ei käi!”
Siis kuulis ta uuesti! Piiksatust nappi.
Üks peenike hääl oli hõikamas appi.
“Kes oled? Kus oled?” vant teada nüüd tahtis.
Seal kedagi polnud, kui ringi ta vahtis.
Vaid pisukest kübet tuul päikse käes jahtis.
“Või nii,” poetas Horton, “on imestust väärt,
et tilluke tolmutomp teha võib häält.
Kas tead, mis ma arvan? … Ma arvan, et seal
üks olevus kükitab kübeme peal!
See kindlasti eriti tilluke sort on,
kes silma ei hakka.” Nii arutles Horton.
Koolieelne laps 21.05.2021
Klaveri õppimine muutub poisi lennuka fantaasia tõttu maailma kõige põnevamaks seikluseks. Selles lõbusas ja poeetilises pildiraamatus võrdleb tuntud Läti lastekirjanik Inese Zandere klaveri harjutamist ratsutama õppimisega: nii muusika kui ka hobune võivad olla aeglased ja rahulikud või kiired ja metsikud, ettearvamatud ning võibolla isegi näljased. Keeruliste akordide ja heliredelite harjutamine pole sugugi lihtne, aga kerge pole ka metsiku hobuse õpetamine. Eriti veel siis, kui ei saa korralikult sadulassegi!
Koer sai juba kutsikana nimeks Kass, sest üksi elades peab olema sama iseseisev nagu kass. Koer nimega Kass tunneb end aga hoopis üksiku, mitte iseseisvana. Ootamatult kohtub linnas ekslev Kass mehega, kelle nimi on Nugis. Kaks kodutut saavad parimateks sõpradeks ja hakkavad teineteisele tähendama kõike.
Esimese A klassi kooliaasta hakkab lõpule jõudma. Kuid enne veel, kui koolitunnistused kätte antakse, tuleb korda saata palju asju. On vaja potti muruseemneid külvata ja puudega vestelda, rabamatkale minna ja spordipäeval osaleda. Ja juba ongi käes lõpuaktus ning ees ootamas pikk suvevaheaeg. Miks on aga esimese A klassi õpilased päikeselapsed? Seda saad teada raamatut lugedes!
Kui luukere Juhan suure kooli anatoomiaklassist pensionile saadetakse, võtavad taadu, memme ja lapselapsed ta enda juurde metsatallu elama. Sellega tõeline luukere-elu alles algab! Kõik metsatalu elanikud paistavad uskuvat, et igaüks, ka luukered, on väärt vaba ja metsikut lapse- ja vanaduspõlve.
„See on minu robot. Ma ehitasin selle ise. Tegin ise pea, keha, käed ja jalad. Minu robot on väike. Ta seisab kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval. Ta ei oska kõndida. Ta ei käi minuga kaasas. Ta ootab mind minu toas. Ma kutsungi teda niimoodi – robot –, sest rohkem roboteid mul ei ole. Ta ei saa kellegi teisega segi minna.”
Loe katkendit raamatust 
Morrigan Crow ja tema sõbrad on üle elanud oma esimese aasta elitaarse vunderlaste seltsi uhkete õpilastena. Nad on aidanud lõpetada ebainimliku Koleturu tegevuse ja tõestanud oma ustavust 919. üksusele. Nüüd aga seisab Morrigan silmitsi uue põneva väljakutsega: ta peab saama selgeks salapärased vunderkunstid ja õppima ohjama võimet, mis ähvardab teda endasse neelata.
Teeme väikese vahekokkuvõtte: ma oskan rääkida, ma oskan lugeda ja ma oskan ka kirjutada. Just äsja proovisime. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt. Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen SuperWinston! Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!
Vanemad saadavad 13-aastased kaksikud koos koeraga suveks maale vanaemale juurde, et aidata tal koduloomade ja juurviljaaia eest hoolitseda. Jalust ära, nagu isa ütleb, sest puhkuse ajal tuleb ju korterit remontida ehk meeldiv kasulikuga ühendada. Peagi saabub kohale ka kutsumata külaline – maavanaema ämm ehk vanavanaema, keda kutsutakse Roosimemmeks. See pipilikult krapsakas vanadaam võtab suvepuhkuse organiseerimise enda peale ja pöörab selle otsekohe lootusetult pahupidi.