Author Archive: Anna

„See on minu robot. Ma ehitasin selle ise. Tegin ise pea, keha, käed ja jalad. Minu robot on väike. Ta seisab kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval. Ta ei oska kõndida. Ta ei käi minuga kaasas. Ta ootab mind minu toas. Ma kutsungi teda niimoodi – robot –, sest rohkem roboteid mul ei ole. Ta ei saa kellegi teisega segi minna.”

Selles raamatus on kaks peategelast – laps ja robot. Robot oskab õigel ajal rääkida ja õigel ajal tasa olla. Ta oskab kuulata ja nõu anda. Ta saab lapsest aru ja laps saab temast aru, ehkki robot ajab kõneldes sõnad sassi. Sellise roboti mõistmiseks on vaja just sellist last.

Loe katkendit raamatust Rahva Raamatu blogist!

Lilli ei ole enam laps, aga ta pole veel ka teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see kogu aeg on olnud. Tüdrukul on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus.

Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik…

Morrigan Crow ja tema sõbrad on üle elanud oma esimese aasta elitaarse vunderlaste seltsi uhkete õpilastena. Nad on aidanud lõpetada ebainimliku Koleturu tegevuse ja tõestanud oma ustavust 919. üksusele. Nüüd aga seisab Morrigan silmitsi uue põneva väljakutsega: ta peab saama selgeks salapärased vunderkunstid ja õppima ohjama võimet, mis ähvardab teda endasse neelata.

Kuid Nevermoori on haaranud kummaline ja hirmuäratav haigus, mis teeb nakatunud vunderloomadest arutud ja kurjad vunderita loomad. Kui tühikatku ohvrite arv aina kasvab, hakkab linnas levima paanika. Morrigan mõistab, et temal tuleb leida tühikatkule ravi, isegi kui see seab tema enda – ja kõik Nevermoori elanikud – suuremasse ohtu, kui ta on iial ette kujutanud.