7.-9. klass

14-aastane Ann leiab oma ema päevikud tolle kunagisest punkaripõlvest ning näiliselt harmoonilise perekonnaelu alt tulevad nähtavale inetud valed. Oma vanemates pettununa põgeneb Ann koos juhuslikult kujuneva noortekambaga mitmeks nädalaks tühjana seisvasse suvilasse, kuni kõik seal kogetu ja läbielatu viib ta hinges oma vanematega leppimiseni. 2001. aastal ilmunud, mitmeid auhindu võitnud ja koolide soovitusliku kirjanduse nimestikesse jõudnud noorteromaani illustreeritud uustrükk.

1343. aasta jüriööl toimunud talurahva ülestõusust kõnelev ajalooline jutustus, üks eesti ajaloolise ilukirjanduse tuntumaid teoseid, mis annab teada ja tuntud ajaloosündmustele peategelaste kaudu ka inimliku mõõtme.

„Tänapäeval on kõigi nimi Sorry“ on terav, emotsionaalselt laetud portree 12aastasest Biancast, kellel peaks tema ema sõnul olema kaasas kasutusjuhend. Kodus keerleb elu Bianca noorema venna ümber, kelle süda on haige. Isa juurde on tüdruk oodatud igal teisel nädalavahetusel. Bianca oskab suurepäraselt vaikida, kuid oma mõtteid ta vaigistada ei suuda. Ja siis äkki istub Bianca elutoas tema lemmiknäitleja Billy King! Tüdruk hakkab tasapisi mõistma, et ta suudab oma tundeid väljendada. Flaami kirjanik Bart Moeyaert on Astrid Lindgreni mälestusauhinna ALMA laureaat.

Romaani originaalpealkiri “Sljotki” (Linnupojad) on eesti kultuuriruumis eksitav, nunnutav, ega vasta sisule. Romaanis toimuv pole süütu lugu poistest-linnupoegadest, ammugi mitte loodusvaatlus. See on põnev, julm ja aus romaan sisserändajatest, vendlusest, sõjavangidest, perekonnast, elukutselistest sõdijatest.
Kuigi karm, ei õhuta see kaasaegne romaan vägivalda. Vastupidi. Raamat kõnetab ning puudutab tänast lugejat kõikjal, kuivõrd romaani läbiv teema on lapsed, nende elu ja suhted üksteise, aga ka lastevanemate ja teiste täiskasvanutega. See on vapustav, samas liigutav lugu saatuse keerdkäikudest, millega alaealised peavad üksi või kambas hakkama saama. Autor ei kaota lootust, et inimloomust on võimalik muuta õilsamaks, paremaks ning kaastundlikumaks.

TÜDRUK, KES JAHIB KUMMITUSI. VÕI JAHIVAD KUMMITUSED HOOPIS TEDA?

Cassile tundub, et see kummituste püüdmine on tal nüüd juba täitsa käpas. Ta on koos oma parima sõbra, kummitus Jacobiga suutnud elada üle kaks vaimudest kubisevat linna, kuhu Cassi vanemate telesaade neid on viinud.

Kuid miski ei suuda valmistada teda ette New Orleansi jaoks, linna jaoks, mis pulbitseb vanast maagiast, salaseltsidest ja hirmutavatest seanssidest. Ja kõige suurem üllatus selle kõige juures on vaenlane, keda Cass poleks osanud oodata: surma enda emissar.

Kas Cass on selleks väljakutseks valmis — ja kui palju peab ta kaotama, et võita?

Nii sooja suve ei mäleta Eldsala väikelinnas keegi. Rahulikult alanud suvi võtab aga hirmu tekitava pöörde, kui linnaelanikud hakkavad haigestuma. Nii Herbertit kui ka tema sõpra Sallyt haarab kuri eelaimus, et peagi juhtub midagi kohutavat. Üheskoos otsivad nad varjupaika mahajäetud veskis, kus nad on kõigi eest kaitstud, ka herilaste eest, kes on vallutanud väikelinna.

Kristina Ohlsson on sündinud ja üles kasvanud Kristianstadis ning elab praegu Stockholmis. Ta on muu hulgas töötanud Rootsi Kaitsepolitseis ja Välisministeeriumis, kuid alates 2012. aastast peab ta täiskohaga kirjanikuametit. Ta kuulub Rootsi krimikirjanike eliiti ja on oma raamatutega Åhusi sõpradest – „Klaaslapsed“, „Hõbedapoiss“ ning „Kiviinglid“ – ja seiklusjutuga „Hester Hilli mõistatus“ saanud Rootsis ka väga hinnatud lastekirjanikuks.

Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud.

Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid.

Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.

“Ma ei suutnud ette kujutada, et mu lapsekehasse suletud hing siirdatakse sama keha grotesksesse teismelisse versiooni.”
“Aga see väike hädine tekipundar pakkus meile tröösti.”
“Me mõlemad teadsime, et meil oli vaid see hetk, ei midagi rohkemat.”
“Võib-olla ma olen kurb, sest tahan sind. Ma tunnen end ebamugavalt kedagi tahtes.”
“Häbi on alati kergem taluda, kui seda saab kellegagi jagada.”
“Nii hea on jätta endast jälg tühjale pinnale. Luua kaart oma teekonnast – ükskõik siis kui ajutisest.”
“Isegi viga on parem kui mitte midagi.”

Õhtuõpikutest on kujunemas juba traditsiooniline žanr. Nüüd jõuab lugejani „Füüsika õhtuõpik“ Jüri Liivi sulest. Mida lugeja sellest leiab? Õpikule kohaselt on kaetud kõik füüsika ainevallad. Ja nagu õhtusele ajale kohane, ei koorma autor lugejat liigselt valemite ja pikkade tuletuskäikudega, küll aga jagab põnevaid sissevaateid füüsika ajalukku ja sellega võimalikuks saanud arengutesse-leiutistesse. Värvikust lisavad tsitaadid esimesest eestikeelsest füüsikaõpikust aastast 1855.

Raamatut võiks soovitada ka neile, kellele koolist ehk füüsikast kõige meeldivamad mälestused ei jäänud. Kuigi autor hoiatab liigsete lootuste eest, julgustaksin kõiki potentsiaalseid lugejaid siiski riskima.

“Pildid läbi aja” viib lugejad kunstiajaloo-rännakule: koopaseintele joonistatud varajasest kunstist kuni tänapäeval arvuti ja telefonikaameraga loodud piltideni. Lastele suunatud raamatus, mis põhineb täiskasvanutele mõeldud samanimelisel menukil, tutvustatakse pildilugu tänapäeva tunnustatuima kunstniku David Hockney ja kunstist kirjutaja Martin Gayfordi vestluste kaudu, kus nad innustavalt lihtsalt ja selgelt arutlevad kunsti üle. Rose Blake’i illustratsioonid selgitavad mõlema autori juttu ja aitavad kunstiajaloo noorte lugejate jaoks ellu äratada.