Koolieelne laps

Lasteaias ütleb Saara Leole, et kui süüa palju kommi, tulevad suhu elama hambaussid. Leo on segaduses, sest ta ei tea, millised need hambaussid on. Mis siis saab, kui tema suus elabki mõni hambauss?

Õpetlik lugu, mis pöörab lõbusal viisil laste tähelepanu hammaste hügieenile.

Nad teevad meist need, kes me oleme!

Armsa hirvevasika ja tema metsasõprade lugu!

Ühel päeval leidis tuul kaotatud kirja. Vihm oli kustutanud ümbrikult kõik nimed. Aga kirjas seisid imeilusad sõnad: „Ma armastan sind.“ Tuul lennutas kirja kõrgele-kõrgele üles ja puhus siis minema, et kiri leiaks üles õige koha, kus teda oodatakse. Kuid tuul ei osanud aimatagi, et kiri maandub otse pähe Härra Kassile, kes elas üksi ja oli alati pahuras tujus. Kas tõesti alati? Võibolla suudavad kaunid sõnad tema elu muuta?

Ühel päeval leiab Findus pööningult kummalise riidest vorsti. Pettson ütleb, et see on telk ja et ta käis sellega noorpõlves tundrus matkamas. Findus ei mõista, mismoodi sihukese vorstiga matkata saab, nii et Pettson peab talle kohemaid matka ja telkimise korraldama. Kanad on samuti põnevil ja tahavad kaasa tulla. Sellest tuleb suur seiklus ja sekeldamine, nagu alati, kui Pettson ja Findus midagi ette võtavad. Saad teada, mismoodi telki üles panna, kas kanadega on tore koos matkata, kuidas töötab kalapüügivibu ja mis tunne on telgis magada.

Kevad on käes ja Pettsoni-taat otsustab peenramaa korda teha. Tal on kavas kartulit kasvatada ja teha mõned köögiviljapeenrad. Ka kass Findus otsustab mõned lihapallid maha panna. Aga nende head plaanid ei taha kuidagi õnnestuda. Keegi segab neid kogu aeg ja lugu läheb päris põnevaks, enne kui peenrad lõpuks tehtud saavad. Kui ei aita jõud, tuleb appi võtta kavalus, ja selles on Findus päris osav.

Ühel päeval toob Pettsoni-taat talusse kuke. Kanad on kuke lauluhäälest vaimustuses, ainult kass Findus ei suuda kuidagi uue elanikuga leppida. Viimaks nõustub ka Pettson, et kukk võiks natuke vähem kireda. Findus püüab olukorda lahendada ja kõik läheb alati nagu tavaliselt, see tähendab väga ebatavaliselt.

Lugu väikesest üksildasest poisist, kaldale uhutud vaalast ja sõprusest, mis muudab nende elu igaveseks…

Noi elab mere ääres koos isa ja kuue kassiga. Igal hommikul lahkub isa majast, et sõita kalapaadiga merele, tagasi koju jõuab ta alles pimedas. Ühel ööl puhkeb tugev torm. Hommikul kõnnib Noi randa ja leiab sealt kaldale uhutud vaala – tormivaala. Poiss teab, et tema uuel sõbral ei ole hea ilma veeta olla ja otsustab ta vanni kosuma viia. Isa, kes hilja õhtul koju saabub, on üllatunud, kuid mõistev.

Minimoni, kelle nimi on tegelikult Monika, armastab üle kõige maailmas joonistada. Ühel päeval tahab ta joonistada MUSI, aga ei tea, mis värvi need tegelikult on. Kas punased nagu tomatikaste? Sinised nagu taevas või meri? Või rohelised nagu nunnud krokodillid? Või hoopis kollased nagu päevalilled või mesi?

Autor Rocio Bonilla käsitleb omapärasel moel selliseid olulisi teemasid nagu tunded ja värvid. Raamat on leidnud eri riikides üle 400 000 lugeja.